Kokku käidud u. 780 km, sellest täna u. 30.
Üle-üleeile töusin Arcas varakult ning, käigu pealt hommikusöögiks öuna hammustades, kiirustasin edasi - Santiagoni oli jäänud 19 väga-väga pikka kilomeetrit.
Monte de Gozo'lt alla tulles ning linnapiirist üle tuhisedes läks tempo üha suuremaks ja laul püüdis vägisi end tobedale irvele moonduvast suust välja pressida. Veel viimased tänavavahed, valepööre ja uuesti öigele teele jöudmine, ümber viimase nurga, katedraali esisele väljakule ja... noh, kohal, aga... mis ma nüüd siis teen?
Palverändurite kontorist, peale tubli tunnist järjekorras seismist, sain kätte oma indulgentsi. Teadsin, et neid on kahte varianti: neile, kes köndisid usulistel pöhjustel, ning teine köigile ülejäänutele. Ainus vahe - ning seepärast kirusin end tagantjärgi terve päeva - on nende välimus: usu-indulgents on originaalilähedasem ja esteetilisema kujundusega, samas kui alternatiiv on kiiruga PowerPoint'is kokku löödud. Aga ka asi, mille pärast pödeda.
Olles katedraalis köik antud lubadused täitnud, leidsin köige odavama olemasoleva albergue ja tundsin end ülejäänud öhtu kehvasti. Kas oli see kohalejöudmispettumus vöi viimaste päevade vaimne pingutus löppetapiks, aga tuju oli igati nullis. Kuid kui sa ei tea mida teha, siis tee, mida sa tead, mida teha: nii läksin ka mina tagasi rutiini, tegin korda oma asjad ning valmistusin ette järgmise päeva köndimiseks. Nagu 29 korda enne seda.
Läbi Negreira ja Olveiroa olen jöudnud Muxia'sse, ning homme on mu camino viimane päev. Leppisin endaga kokku, et oskus leida otsustavust oma plaanide teostamiseks on sama oluline, kui oskus löpetada - nii pragmaatilisi ettevötmisi kui muid teekondi. Et ma oma (eelviimast!) särki niikuinii enam puhtaks ei saa, pöletan ma selle koos möne mälestuse, ning arvatavasti ka sokkidega, Fisterresse jöudes - vana palverändurite rituaal, mis reeglina küll saabaste kohta käivat. Oma LaSportiva'dega olen ma aga ääretult rahul et nad mind nii kaugele toonud on, seega neid ei puutu keegi.
Tänase päeva kauneim osa oli, peale kümneid kilomeetreid inimtühju metsaradu, mäest laskudes korraga puude vahel näha midagi ääretult sinist. Ookean! Kui kuu aega ja 780 kilomeetrit mere poole köndida ja seda viimaks näha, paneb südame kiiremini käima küll. Ning praegu, Muxias selle rannapromenaadide ning mereäärse kirikuga, kuulates meremühinat ning silmitsedes kaugusesse kaduvat vetevälja, tundub iga astutud samm seda väärt olevat.
Sunday, July 18, 2010
Tuesday, July 13, 2010
Arzùa - 13. juuLi
Kokku käidud 667,3 km, sellest täna mas o menos 40.
Mingil moel önnestus mul end blogger´ist sel moel välja logida, et kogu hoolega valmiskirjutatud postitus läks kaduma. Proovin nii palju taastada, kui meeles on.
Uskumatu. Santiagosse on jäänud umbes 37 kilomeetrit - tubli päevateekond. Peale kahtekümmend kuut päeva eesmärgile - käimisele - pühendumist ei tundu lihtsalt reaalne, et Pamplonas (vöi öigupoolest varem, semantika küsimus) alustatud teekond peaks nüüd justkui otsa saama. Ilmselt on öigus neil kes ütlevad, et oluline pole mitte kohalejöudmine, vaid tee ise - nii elus endas kui Camino de Santiago´l. Jah, on vöimalik ju kohale kihutada (vöi vändata, ning selles kirjutan millalgi hiljem), kuid mis siis saab - oled kohal? Ning köik läbitud kohad jäävadki vaid möteteks nagu "ah, eks siis kunagi vaatan lähemalt, kui aega on".
Kavas on (nii palju, kui mingid kavad üldse elu korrektuuridele vastu peavad) viimane teelöik kaheks jagada; homme väga rahulikult vötta ja laisk olla, ning ülehomme varahommikul Santiagosse jöuda.
Santiago on aga vaid üks etapp, nagu öeldud: nii elus kui minu camino´l. Edasi ootab veel ees umbes 90 kilomeetrit maailma löppu Finisterre´sse (vöi Fisterre´sse, kuidas keegi nimetab), ning sealt veel päevajagu Muxiasse. Finisterresse tahan ma ilmtingimata minna, sest nii mitmel moel oleks see sümboolne löpp Pamplonas alustatule. Muxia oleks rohkem uudishimu ja aja parajaks tegemine, sest ma jöudsin oma graafikust lihtsalt liiga ette (mitte ainult oma süül!). Kui mu saksa neiu mind järgmine nädal Santiagos ei oota, ja hetkel paistab nii, jääb mul lihtsalt päevi üle. Aga see on juba kauge-kauge tulevik, milleni jöudmiseks peab esmalt homsega hakkamasaamiseks oma parima andma. Nii et, head ööd, ja Buen Camino!
Mingil moel önnestus mul end blogger´ist sel moel välja logida, et kogu hoolega valmiskirjutatud postitus läks kaduma. Proovin nii palju taastada, kui meeles on.
Uskumatu. Santiagosse on jäänud umbes 37 kilomeetrit - tubli päevateekond. Peale kahtekümmend kuut päeva eesmärgile - käimisele - pühendumist ei tundu lihtsalt reaalne, et Pamplonas (vöi öigupoolest varem, semantika küsimus) alustatud teekond peaks nüüd justkui otsa saama. Ilmselt on öigus neil kes ütlevad, et oluline pole mitte kohalejöudmine, vaid tee ise - nii elus endas kui Camino de Santiago´l. Jah, on vöimalik ju kohale kihutada (vöi vändata, ning selles kirjutan millalgi hiljem), kuid mis siis saab - oled kohal? Ning köik läbitud kohad jäävadki vaid möteteks nagu "ah, eks siis kunagi vaatan lähemalt, kui aega on".
Kavas on (nii palju, kui mingid kavad üldse elu korrektuuridele vastu peavad) viimane teelöik kaheks jagada; homme väga rahulikult vötta ja laisk olla, ning ülehomme varahommikul Santiagosse jöuda.
Santiago on aga vaid üks etapp, nagu öeldud: nii elus kui minu camino´l. Edasi ootab veel ees umbes 90 kilomeetrit maailma löppu Finisterre´sse (vöi Fisterre´sse, kuidas keegi nimetab), ning sealt veel päevajagu Muxiasse. Finisterresse tahan ma ilmtingimata minna, sest nii mitmel moel oleks see sümboolne löpp Pamplonas alustatule. Muxia oleks rohkem uudishimu ja aja parajaks tegemine, sest ma jöudsin oma graafikust lihtsalt liiga ette (mitte ainult oma süül!). Kui mu saksa neiu mind järgmine nädal Santiagos ei oota, ja hetkel paistab nii, jääb mul lihtsalt päevi üle. Aga see on juba kauge-kauge tulevik, milleni jöudmiseks peab esmalt homsega hakkamasaamiseks oma parima andma. Nii et, head ööd, ja Buen Camino!
Friday, July 9, 2010
Trabadelo - 9. juuli
Kokku käidud 531,7 km, sellest täna 32,5.
Eestlane, haruldane loom. Olen viimasel ajal albergue´des uurinud kas on ka m6ni kaasmaalane viimaste nädalate jooksul läbi käinud, kuid üldjuhul laiutatakse vaid käsi. Kas pole ma samadesse albergue´desse sattunud, v6i siis olen ma ainus loll eestlane kes camino kahekordselt rumalal ajal ette on v6tnud: üheaegselt nii aasta kuumematel kuudel kui pühal aastal, mis (väidetavalt) palverändurite arvu mitmekordistab - selle osas olen ma veel natuke kahtleval seisukohal, sest kardetud-oodetud horde pole kusagil näha olnud. T6enäoliselt on viimased 100 km mingil määral rahvarohkemad: compostela ehk patulunastuse (mis see 6ige s6na oligi?) saamiseks peab käima jala viimased 100 km, v6i s6itma viimased 200 km rattaga. Ebaaus, kui minu käest küsida, aga mis seal ikka.
Nagu Monika 6igesti märkis, on eelmisest kirjutamisest tervelt nädal möödas. Ilmselt suuresti minu 6nneks pole selle aja jooksul netiv6imalust kas olnud, v6i pole lihtsalt tekkinud mingit tahtmist Facebook´i värskendada - nagu näha, siis arvutiv66rutusprogramm töötab täistuuridel.
Santiago hakkab kahtlasel kombel lähedale j6udma. Eesmärk omaette pole see kindlasti, pikad k6ndimispäevad ja nendes blogimine on rohkem kokkusattumuse küsimus: k6ige lühem päev on olnud 2,5 km ning eile k6ndisin k6igest 13 km, sest leidsin Ponferrada´st eest templirüütlite linnuse - et oli siesta-aeg, tuli sissesaamiseks 6htuni oodata. Ei kurda, kergem päev läks igati asja ette.
Üksinda matkamine kui selline on suurepärane iseloomukasvataja: näljast v6i väsimusest v6i märg olemisest tekkinud paha tuju pole mitte kellegi teise peale välja elada, nii et kuidagi tuleb endaga ise toime tulla. Teine asi on ka see, et (liigselt) kurta pole samuti kellelegi.
Eestlane, haruldane loom. Olen viimasel ajal albergue´des uurinud kas on ka m6ni kaasmaalane viimaste nädalate jooksul läbi käinud, kuid üldjuhul laiutatakse vaid käsi. Kas pole ma samadesse albergue´desse sattunud, v6i siis olen ma ainus loll eestlane kes camino kahekordselt rumalal ajal ette on v6tnud: üheaegselt nii aasta kuumematel kuudel kui pühal aastal, mis (väidetavalt) palverändurite arvu mitmekordistab - selle osas olen ma veel natuke kahtleval seisukohal, sest kardetud-oodetud horde pole kusagil näha olnud. T6enäoliselt on viimased 100 km mingil määral rahvarohkemad: compostela ehk patulunastuse (mis see 6ige s6na oligi?) saamiseks peab käima jala viimased 100 km, v6i s6itma viimased 200 km rattaga. Ebaaus, kui minu käest küsida, aga mis seal ikka.
Nagu Monika 6igesti märkis, on eelmisest kirjutamisest tervelt nädal möödas. Ilmselt suuresti minu 6nneks pole selle aja jooksul netiv6imalust kas olnud, v6i pole lihtsalt tekkinud mingit tahtmist Facebook´i värskendada - nagu näha, siis arvutiv66rutusprogramm töötab täistuuridel.
Santiago hakkab kahtlasel kombel lähedale j6udma. Eesmärk omaette pole see kindlasti, pikad k6ndimispäevad ja nendes blogimine on rohkem kokkusattumuse küsimus: k6ige lühem päev on olnud 2,5 km ning eile k6ndisin k6igest 13 km, sest leidsin Ponferrada´st eest templirüütlite linnuse - et oli siesta-aeg, tuli sissesaamiseks 6htuni oodata. Ei kurda, kergem päev läks igati asja ette.
Üksinda matkamine kui selline on suurepärane iseloomukasvataja: näljast v6i väsimusest v6i märg olemisest tekkinud paha tuju pole mitte kellegi teise peale välja elada, nii et kuidagi tuleb endaga ise toime tulla. Teine asi on ka see, et (liigselt) kurta pole samuti kellelegi.
Friday, July 2, 2010
Sahagún - 2. juuli
Kokku käidud 340,2 km, sellest täna 39,5.
Iga seiklus vajab narratiivi, jutustamaks väsimusest ja villidest p6gusalt üle libisedes midagi kaasahaaravat, midagi p6hjuslikkust, miks soojast ja turvalisest kodust kaugele minna, ja miks tagasi tulla. Minu jaoks on nende Hispaania nädalate looks armumine saksa neiusse, ning selle lootusetus. Liiga paljude p6hjused caminole asumiseks on l6ppenud v6i l6ppemas suhted, ning pigem soov unustada, kui et jagada kaasatoodud r66mu. Nagu ka minu saksa neiul, kelle jätsin m6ned päevad tagasi Burgos´esse omaette olema. Lubasime, et veedame Santiagos lahkumiseelsed päevad koos; senikaua vajab camino käimist.
Üksi käia - 6nneks v6i kahjuks - ma kuigi kaua ei saanud. Burgo´sele järgnenud päeval sattusin käima koos kolmese seltskonnaga: rootsi neiu, itaalia noormees ja prantsuse noormees. Kuigi eelmisel 6htul nendega ööbimiskohas kuigiv6rd läbi ei käinud, tundus ebaviisakas neist teel lihtsalt "tere" saatel mööda vuhiseda. Algne kohmetus v66ra, omaette seltskonna suhtes oli muutunud järgmise külani j6udes heaks läbisaamiseks, ning kokkuv6ttes olen kolm viimast päeva koos nendega olnud. Rootslane jäi üleeile maha, itaallane eile, ning prantslasega tegime senise tee k6ige väsitavama etapi.
Carrion de los Condes´e ja Calzadilla de la Cueza vahel on 17 km sirget teed ilma mingisuguse vahelduseta. Tahtsime selle läbi käia öösel, et päikesest pääseda ning vaheldust saada. Et Carrioní albergues polnud aga lärmi t6ttu v6imalik päeval magada, l6in l6puks käega, ning peale viietunnist puhkust hakkasime koos prantslase David´iga veerand üheteist ajal uuesti edasi minema. Ma v6in ainult ette kujutada, kui nüri oleks see tee päeval olnud - vähemalt öösel ei näinud kuigi kaugele, ning tee oli rahulikum (ehk hüljatud). Kolm tundi puhkust järgmises külas, magamiskottidega enam-vähem esimeses varjulisemas kohas, ning pool kuus hommikul uuesti teele. Sahagun´i j6udsime kusagil kolme ajal pärastl6unal, ning 64 km m6netunnise peatusega annab praegu tublisti tunda. Enam ei tee; David aga väidab, et tahab homme 6htuks Leon´i j6uda - siit ehk 60 km. Saab näha, kuna tema jalad on umbes samas seisus kui minu omad.
Iga seiklus vajab narratiivi, jutustamaks väsimusest ja villidest p6gusalt üle libisedes midagi kaasahaaravat, midagi p6hjuslikkust, miks soojast ja turvalisest kodust kaugele minna, ja miks tagasi tulla. Minu jaoks on nende Hispaania nädalate looks armumine saksa neiusse, ning selle lootusetus. Liiga paljude p6hjused caminole asumiseks on l6ppenud v6i l6ppemas suhted, ning pigem soov unustada, kui et jagada kaasatoodud r66mu. Nagu ka minu saksa neiul, kelle jätsin m6ned päevad tagasi Burgos´esse omaette olema. Lubasime, et veedame Santiagos lahkumiseelsed päevad koos; senikaua vajab camino käimist.
Üksi käia - 6nneks v6i kahjuks - ma kuigi kaua ei saanud. Burgo´sele järgnenud päeval sattusin käima koos kolmese seltskonnaga: rootsi neiu, itaalia noormees ja prantsuse noormees. Kuigi eelmisel 6htul nendega ööbimiskohas kuigiv6rd läbi ei käinud, tundus ebaviisakas neist teel lihtsalt "tere" saatel mööda vuhiseda. Algne kohmetus v66ra, omaette seltskonna suhtes oli muutunud järgmise külani j6udes heaks läbisaamiseks, ning kokkuv6ttes olen kolm viimast päeva koos nendega olnud. Rootslane jäi üleeile maha, itaallane eile, ning prantslasega tegime senise tee k6ige väsitavama etapi.
Carrion de los Condes´e ja Calzadilla de la Cueza vahel on 17 km sirget teed ilma mingisuguse vahelduseta. Tahtsime selle läbi käia öösel, et päikesest pääseda ning vaheldust saada. Et Carrioní albergues polnud aga lärmi t6ttu v6imalik päeval magada, l6in l6puks käega, ning peale viietunnist puhkust hakkasime koos prantslase David´iga veerand üheteist ajal uuesti edasi minema. Ma v6in ainult ette kujutada, kui nüri oleks see tee päeval olnud - vähemalt öösel ei näinud kuigi kaugele, ning tee oli rahulikum (ehk hüljatud). Kolm tundi puhkust järgmises külas, magamiskottidega enam-vähem esimeses varjulisemas kohas, ning pool kuus hommikul uuesti teele. Sahagun´i j6udsime kusagil kolme ajal pärastl6unal, ning 64 km m6netunnise peatusega annab praegu tublisti tunda. Enam ei tee; David aga väidab, et tahab homme 6htuks Leon´i j6uda - siit ehk 60 km. Saab näha, kuna tema jalad on umbes samas seisus kui minu omad.
Friday, June 25, 2010
Villafranca Montes de Oca - 21.-25. juuni
Kokku käidud 173,8 km, sellest täna 32,5.
Camino hakkab muutma oma värve. Algne Hispaania uudsus ning v66rsusest tingitud eksimused ja hämmastused jäävad vähemaks, ning k6ndimise camino´st saab inimeste camino. Nii veider on kohata rändureid, merekarp seljakotil, käimas seda sama, kuid nii erinevat teed. Camino´l on k6ik üksinda, ka koos olles - justkui vähendatud m66tmetes allegooriana elule, kuid niiv6rd tühjana k6igest liigsest, jättes pinnale vaid igapäevaselt olulisema.
HYDVICLJ
Camino hakkab muutma oma värve. Algne Hispaania uudsus ning v66rsusest tingitud eksimused ja hämmastused jäävad vähemaks, ning k6ndimise camino´st saab inimeste camino. Nii veider on kohata rändureid, merekarp seljakotil, käimas seda sama, kuid nii erinevat teed. Camino´l on k6ik üksinda, ka koos olles - justkui vähendatud m66tmetes allegooriana elule, kuid niiv6rd tühjana k6igest liigsest, jättes pinnale vaid igapäevaselt olulisema.
HYDVICLJ
Sunday, June 20, 2010
Los Arcos - 18.-20. juuni
Selja taga: 66,3 km.
Viimase paari päevaga on, jah, üht-teist muutunud: üleeile s6itsin San Sebastianist Pamplonasse, otsisin üles Pamplona katedraali ning alustasin sümboolselt oma teekonda uuesti. Sedakorda siis Camino Frances ehk Prantsuse teed mööda. "Esimene" päev jäi v6rdlemisi lühikeseks: vihma t6ttu pidime Camino del Norte´l terve päeva peatusteta käima, ning Pamplonasse j6udes andis see tublisti tunda.
Laupäev oli Prantsuse tee esimene pikem käimine. Cizur Menor´ist Ciraqui´sse tuli kokku 25,3 km; suuresti seet6ttu, et öömajaks plaanitud koht osutus alles ehitusjärgus olevaks, ning seega ei jäänud muud üle kui järgmisse asulasse k6mpida. Suhteliselt samasugune olukord oli ka täna: kohast, kuhu ma jääda tahtsin, viis tee ilma ühegi viiteta öömajale rahulikult läbi. Nali selles, et Los Arcos´eni näitas 12 km, ilma igasuguse vahepealse asustuseta. Egas´ midagi, jalad selga ja minekut... Tänane saak on seega, interneti andmetel, 36,3 km. Kohe kindlasti polnud see plaanis, kuid palju midagi üle ka ei jäänud. Vastavalt v6imalusele teen homme selle v6rra kergema päeva.
Pamplona´st soetasin, apteekri väitel, valutavate lihaste-liigeste jaoks kreemi. Hilisemal lähemal uurimisel osutus see samaks diclofenac´i-kreemiks, mida meedikud ajateenistuse ajal k6igile r66msalt välja jagasid. Et teiste väitel oli selle toime umbes sama tugev kui pasteedil, on ka mul teatav kahtlus ta raviv6imetes. Esimesel 6htul end kreemitades tekkis m6te, et valutavate kohtade arvu t6ttu oleks vist lihtsam end üleni sisse määrida. Täna on igal juhul oluliselt parem. Los Arcos´sse j6udes oli eelnevast kümnest kilomeetrist rütm ja hasart sees, et läheks aga edasi... mida ma, 6nneks, ikkagi ei teinud.
Minu reede6htustest hispaania keele tundidest on vähemalt mingitki kasu olnud. Estella´s sattusin vanakraamikaupmehe peale, kes müüs, muuseas, palveränduritele sauasid ning merekarpe - palverändurite tunnused, millest viimane riputatakse kuhugi oma koti külge (originaalis pandi väike karbike oma mütsile). Kogu suhtlus ja kauplemine sai aetud hispaania keeles, kusjuures kaupmees teadis suurepäraselt kus on Eesti, olevat Tallinnas käinud, ning kiitis nii vanalinna, randa, toitu, muusikat kui eesti tüdrukuid (toidu osas olin ma üksjagu üllatunud, muuga tuleb ainult n6us olla). Kas ta seal ka päriselt olnud on, on muidugi iseasi. Küll aga pole "Estonia" enamikule kohatutest midagi tundmatut; teatakse küll, et ta on seal Läti ja Leedu juures...
Viimase paari päevaga on, jah, üht-teist muutunud: üleeile s6itsin San Sebastianist Pamplonasse, otsisin üles Pamplona katedraali ning alustasin sümboolselt oma teekonda uuesti. Sedakorda siis Camino Frances ehk Prantsuse teed mööda. "Esimene" päev jäi v6rdlemisi lühikeseks: vihma t6ttu pidime Camino del Norte´l terve päeva peatusteta käima, ning Pamplonasse j6udes andis see tublisti tunda.
Laupäev oli Prantsuse tee esimene pikem käimine. Cizur Menor´ist Ciraqui´sse tuli kokku 25,3 km; suuresti seet6ttu, et öömajaks plaanitud koht osutus alles ehitusjärgus olevaks, ning seega ei jäänud muud üle kui järgmisse asulasse k6mpida. Suhteliselt samasugune olukord oli ka täna: kohast, kuhu ma jääda tahtsin, viis tee ilma ühegi viiteta öömajale rahulikult läbi. Nali selles, et Los Arcos´eni näitas 12 km, ilma igasuguse vahepealse asustuseta. Egas´ midagi, jalad selga ja minekut... Tänane saak on seega, interneti andmetel, 36,3 km. Kohe kindlasti polnud see plaanis, kuid palju midagi üle ka ei jäänud. Vastavalt v6imalusele teen homme selle v6rra kergema päeva.
Pamplona´st soetasin, apteekri väitel, valutavate lihaste-liigeste jaoks kreemi. Hilisemal lähemal uurimisel osutus see samaks diclofenac´i-kreemiks, mida meedikud ajateenistuse ajal k6igile r66msalt välja jagasid. Et teiste väitel oli selle toime umbes sama tugev kui pasteedil, on ka mul teatav kahtlus ta raviv6imetes. Esimesel 6htul end kreemitades tekkis m6te, et valutavate kohtade arvu t6ttu oleks vist lihtsam end üleni sisse määrida. Täna on igal juhul oluliselt parem. Los Arcos´sse j6udes oli eelnevast kümnest kilomeetrist rütm ja hasart sees, et läheks aga edasi... mida ma, 6nneks, ikkagi ei teinud.
Minu reede6htustest hispaania keele tundidest on vähemalt mingitki kasu olnud. Estella´s sattusin vanakraamikaupmehe peale, kes müüs, muuseas, palveränduritele sauasid ning merekarpe - palverändurite tunnused, millest viimane riputatakse kuhugi oma koti külge (originaalis pandi väike karbike oma mütsile). Kogu suhtlus ja kauplemine sai aetud hispaania keeles, kusjuures kaupmees teadis suurepäraselt kus on Eesti, olevat Tallinnas käinud, ning kiitis nii vanalinna, randa, toitu, muusikat kui eesti tüdrukuid (toidu osas olin ma üksjagu üllatunud, muuga tuleb ainult n6us olla). Kas ta seal ka päriselt olnud on, on muidugi iseasi. Küll aga pole "Estonia" enamikule kohatutest midagi tundmatut; teatakse küll, et ta on seal Läti ja Leedu juures...
San Sebastian - 16.-17. juuni
Kui ühte päeva mahub nädalajagu kogemusi, proovi neist ühe postiga ülevaadet anda.
George Orwell on öelnud, et aus autobiograafia on eba6nnestumiste kataloog. Eks püüdkem siis ausad olla.
Bilbaosse j6udmine oli kui loodus6nnetus. Ma olen Hispaanias olnud, tinglikult, ühe korra: oodates Madridi lennujaamas ümberistumist Mehhiko lennule. Akendest nähtud mäed ning päikeseloojang nende taha näisid nii soojad, müstilised ning kutsuvad. Bilbao kohal maandudes, aga, oleks k6ikjal laiuv rohelus pidanud juba kahtlusi tekitama: ning, loomulikult, maandudes sadas padukat.
Sellega oli ka kriips peal mu algsel (ja tagantjäele m6eldes m6nev6rra naiivsel) kavatsusel Irùni hääletadaBussijaamani minek ei pidanud aga samuti lihtne olema: alustuseks tulin ma lennujaamabussilt - mingil mulle senini arusaamatul p6hjusel - maha suhteliselt suvalises kohas kusagil Bilbaos. Veerand tunniga olin ma ydini m2rg ning suhteliselt eksinud, kuni juhuslikult leitud suunan2itaja bussijaama k2tte n2itas (millest ma olin sattunud, puhtjuhuslikult, umbes t2navavahe kaugusele).
Bussi 6nnestus mul oodata ligi kuus tundi - suuresti t2nu taipamatusele kohaliku kellaaega yle kontrollida, olles automaatselt keeranud ette Londoni aja, ehk siis kaks tundi tagasi. Lisaks tyhjal2inud piletile sain veel oodata mitu tundi ilma yhegi seinata bussijaamas, v2ljas ca 12 kraadi ning tuul - mitte, et ma oleks millekski selliseks riideid kaasa pakkinud.
Lootus, et tegu on m66duva vihmasabinaga, lahtus kiiresti: poolteist tundi bussis6itu Irùni m2hkus samasugusesse padukasse nagu alguses, ning taevas oli k6igest erinevaid toone hall.
Nagu ka t2na. Alberques leidsin j2rgmisehommikuseks seltsiliseks l6una-aafriklanna Dimitra, kellega sai otsitud olematu märgistusega camino algust. Ning, kas ma vihma juba mainisin? Seda, mis l6petas sadamise umbkaudu 20 km hiljem?
Läbini märgadena j6udsime 6htuks San Sebastiani, ees ootamas hommikul alberquest natuke enne meid läinud inglise keelt rääkiv hispaanlane José - asjaolu, mis päästis meid l6ppkokkuv6tteks päris paljust. Suuresti läbi tema t6lke leidsime tänaseks koha noortehostelis, ning 6htu l6petuseks tegime kolmekesi väikese linnaringi veini ja tapasega. V6rreldes päevase seisuga, kus ma oleks v6inud aluspesu vihmaveest kuivaks väänata, on olukord märgatavalt paranenud.
Kyll aga kaalun ma päris t6siselt Camino del Norte poolelijätmist, ning minekut kas Roncesvallesse v6i Pamplonasse, et Camino de Frances peal uuesti katsetada. Sel lihtsal p6hjusel, et mul pole P6hjatee tarvis lihtsalt varustust, olles netist saadud info p6hjal valmistunud palavuseks ja kuivuseks - m6lemaid mis on P6hja-Hispaanias, väidetavalt, rohkem erandiks kui reegliks. Probleem on selles, et tavaliselt niigi populaarne Prantsuse tee on püha aasta t6ttu erakordselt umbes, ning alberquedes ööbimisv6imaluse leidmine kaheldav. Aga teine samasugune päev nagu täna, ja kopsup6letik on samahästi kui garanteeritud. Vaatan, milline on ilm hommikul, ning otsustan siis. Dimitrast ja Josést lahkuminek oleks ka n6me, eriti kuna kahe camino veteranina on viimase juhendused osutunud üsnagi kasulikuks - rääkimata isikliku t6lgi olemasolust!
George Orwell on öelnud, et aus autobiograafia on eba6nnestumiste kataloog. Eks püüdkem siis ausad olla.
Bilbaosse j6udmine oli kui loodus6nnetus. Ma olen Hispaanias olnud, tinglikult, ühe korra: oodates Madridi lennujaamas ümberistumist Mehhiko lennule. Akendest nähtud mäed ning päikeseloojang nende taha näisid nii soojad, müstilised ning kutsuvad. Bilbao kohal maandudes, aga, oleks k6ikjal laiuv rohelus pidanud juba kahtlusi tekitama: ning, loomulikult, maandudes sadas padukat.
Sellega oli ka kriips peal mu algsel (ja tagantjäele m6eldes m6nev6rra naiivsel) kavatsusel Irùni hääletadaBussijaamani minek ei pidanud aga samuti lihtne olema: alustuseks tulin ma lennujaamabussilt - mingil mulle senini arusaamatul p6hjusel - maha suhteliselt suvalises kohas kusagil Bilbaos. Veerand tunniga olin ma ydini m2rg ning suhteliselt eksinud, kuni juhuslikult leitud suunan2itaja bussijaama k2tte n2itas (millest ma olin sattunud, puhtjuhuslikult, umbes t2navavahe kaugusele).
Bussi 6nnestus mul oodata ligi kuus tundi - suuresti t2nu taipamatusele kohaliku kellaaega yle kontrollida, olles automaatselt keeranud ette Londoni aja, ehk siis kaks tundi tagasi. Lisaks tyhjal2inud piletile sain veel oodata mitu tundi ilma yhegi seinata bussijaamas, v2ljas ca 12 kraadi ning tuul - mitte, et ma oleks millekski selliseks riideid kaasa pakkinud.
Lootus, et tegu on m66duva vihmasabinaga, lahtus kiiresti: poolteist tundi bussis6itu Irùni m2hkus samasugusesse padukasse nagu alguses, ning taevas oli k6igest erinevaid toone hall.
Nagu ka t2na. Alberques leidsin j2rgmisehommikuseks seltsiliseks l6una-aafriklanna Dimitra, kellega sai otsitud olematu märgistusega camino algust. Ning, kas ma vihma juba mainisin? Seda, mis l6petas sadamise umbkaudu 20 km hiljem?
Läbini märgadena j6udsime 6htuks San Sebastiani, ees ootamas hommikul alberquest natuke enne meid läinud inglise keelt rääkiv hispaanlane José - asjaolu, mis päästis meid l6ppkokkuv6tteks päris paljust. Suuresti läbi tema t6lke leidsime tänaseks koha noortehostelis, ning 6htu l6petuseks tegime kolmekesi väikese linnaringi veini ja tapasega. V6rreldes päevase seisuga, kus ma oleks v6inud aluspesu vihmaveest kuivaks väänata, on olukord märgatavalt paranenud.
Kyll aga kaalun ma päris t6siselt Camino del Norte poolelijätmist, ning minekut kas Roncesvallesse v6i Pamplonasse, et Camino de Frances peal uuesti katsetada. Sel lihtsal p6hjusel, et mul pole P6hjatee tarvis lihtsalt varustust, olles netist saadud info p6hjal valmistunud palavuseks ja kuivuseks - m6lemaid mis on P6hja-Hispaanias, väidetavalt, rohkem erandiks kui reegliks. Probleem on selles, et tavaliselt niigi populaarne Prantsuse tee on püha aasta t6ttu erakordselt umbes, ning alberquedes ööbimisv6imaluse leidmine kaheldav. Aga teine samasugune päev nagu täna, ja kopsup6letik on samahästi kui garanteeritud. Vaatan, milline on ilm hommikul, ning otsustan siis. Dimitrast ja Josést lahkuminek oleks ka n6me, eriti kuna kahe camino veteranina on viimase juhendused osutunud üsnagi kasulikuks - rääkimata isikliku t6lgi olemasolust!
Subscribe to:
Posts (Atom)