Los Arcos - 18.-20. juuni

Selja taga: 66,3 km.

Viimase paari päevaga on, jah, üht-teist muutunud: üleeile s6itsin San Sebastianist Pamplonasse, otsisin üles Pamplona katedraali ning alustasin sümboolselt oma teekonda uuesti. Sedakorda siis Camino Frances ehk Prantsuse teed mööda. "Esimene" päev jäi v6rdlemisi lühikeseks: vihma t6ttu pidime Camino del Norte´l terve päeva peatusteta käima, ning Pamplonasse j6udes andis see tublisti tunda.

Laupäev oli Prantsuse tee esimene pikem käimine. Cizur Menor´ist Ciraqui´sse tuli kokku 25,3 km; suuresti seet6ttu, et öömajaks plaanitud koht osutus alles ehitusjärgus olevaks, ning seega ei jäänud muud üle kui järgmisse asulasse k6mpida. Suhteliselt samasugune olukord oli ka täna: kohast, kuhu ma jääda tahtsin, viis tee ilma ühegi viiteta öömajale rahulikult läbi. Nali selles, et Los Arcos´eni näitas 12 km, ilma igasuguse vahepealse asustuseta. Egas´ midagi, jalad selga ja minekut... Tänane saak on seega, interneti andmetel, 36,3 km. Kohe kindlasti polnud see plaanis, kuid palju midagi üle ka ei jäänud. Vastavalt v6imalusele teen homme selle v6rra kergema päeva.

Pamplona´st soetasin, apteekri väitel, valutavate lihaste-liigeste jaoks kreemi. Hilisemal lähemal uurimisel osutus see samaks diclofenac´i-kreemiks, mida meedikud ajateenistuse ajal k6igile r66msalt välja jagasid. Et teiste väitel oli selle toime umbes sama tugev kui pasteedil, on ka mul teatav kahtlus ta raviv6imetes. Esimesel 6htul end kreemitades tekkis m6te, et valutavate kohtade arvu t6ttu oleks vist lihtsam end üleni sisse määrida. Täna on igal juhul oluliselt parem. Los Arcos´sse j6udes oli eelnevast kümnest kilomeetrist rütm ja hasart sees, et läheks aga edasi... mida ma, 6nneks, ikkagi ei teinud.

Minu reede6htustest hispaania keele tundidest on vähemalt mingitki kasu olnud. Estella´s sattusin vanakraamikaupmehe peale, kes müüs, muuseas, palveränduritele sauasid ning merekarpe - palverändurite tunnused, millest viimane riputatakse kuhugi oma koti külge (originaalis pandi väike karbike oma mütsile). Kogu suhtlus ja kauplemine sai aetud hispaania keeles, kusjuures kaupmees teadis suurepäraselt kus on Eesti, olevat Tallinnas käinud, ning kiitis nii vanalinna, randa, toitu, muusikat kui eesti tüdrukuid (toidu osas olin ma üksjagu üllatunud, muuga tuleb ainult n6us olla). Kas ta seal ka päriselt olnud on, on muidugi iseasi. Küll aga pole "Estonia" enamikule kohatutest midagi tundmatut; teatakse küll, et ta on seal Läti ja Leedu juures...