Kokku käidud u. 780 km, sellest täna u. 30.
Üle-üleeile töusin Arcas varakult ning, käigu pealt hommikusöögiks öuna hammustades, kiirustasin edasi - Santiagoni oli jäänud 19 väga-väga pikka kilomeetrit.
Monte de Gozo'lt alla tulles ning linnapiirist üle tuhisedes läks tempo üha suuremaks ja laul püüdis vägisi end tobedale irvele moonduvast suust välja pressida. Veel viimased tänavavahed, valepööre ja uuesti öigele teele jöudmine, ümber viimase nurga, katedraali esisele väljakule ja... noh, kohal, aga... mis ma nüüd siis teen?
Palverändurite kontorist, peale tubli tunnist järjekorras seismist, sain kätte oma indulgentsi. Teadsin, et neid on kahte varianti: neile, kes köndisid usulistel pöhjustel, ning teine köigile ülejäänutele. Ainus vahe - ning seepärast kirusin end tagantjärgi terve päeva - on nende välimus: usu-indulgents on originaalilähedasem ja esteetilisema kujundusega, samas kui alternatiiv on kiiruga PowerPoint'is kokku löödud. Aga ka asi, mille pärast pödeda.
Olles katedraalis köik antud lubadused täitnud, leidsin köige odavama olemasoleva albergue ja tundsin end ülejäänud öhtu kehvasti. Kas oli see kohalejöudmispettumus vöi viimaste päevade vaimne pingutus löppetapiks, aga tuju oli igati nullis. Kuid kui sa ei tea mida teha, siis tee, mida sa tead, mida teha: nii läksin ka mina tagasi rutiini, tegin korda oma asjad ning valmistusin ette järgmise päeva köndimiseks. Nagu 29 korda enne seda.
Läbi Negreira ja Olveiroa olen jöudnud Muxia'sse, ning homme on mu camino viimane päev. Leppisin endaga kokku, et oskus leida otsustavust oma plaanide teostamiseks on sama oluline, kui oskus löpetada - nii pragmaatilisi ettevötmisi kui muid teekondi. Et ma oma (eelviimast!) särki niikuinii enam puhtaks ei saa, pöletan ma selle koos möne mälestuse, ning arvatavasti ka sokkidega, Fisterresse jöudes - vana palverändurite rituaal, mis reeglina küll saabaste kohta käivat. Oma LaSportiva'dega olen ma aga ääretult rahul et nad mind nii kaugele toonud on, seega neid ei puutu keegi.
Tänase päeva kauneim osa oli, peale kümneid kilomeetreid inimtühju metsaradu, mäest laskudes korraga puude vahel näha midagi ääretult sinist. Ookean! Kui kuu aega ja 780 kilomeetrit mere poole köndida ja seda viimaks näha, paneb südame kiiremini käima küll. Ning praegu, Muxias selle rannapromenaadide ning mereäärse kirikuga, kuulates meremühinat ning silmitsedes kaugusesse kaduvat vetevälja, tundub iga astutud samm seda väärt olevat.
No comments:
Post a Comment